Eesti lähiriik Leedu elab teadmises, et 2009.aastal tuleb riigi peamine energiaallikas, Ignalina tuumaelektrijaam sulgeda. Leedu on teadvustanud, et eelkõige riigi energia sõltumatuse säilitamiseks ning nii oma kui teiste Balti riikide ja Poola energiavajaduste katmiseks on tuumaenergia tootmist vaja Leedus jätkata. Võrreldes lähiriikidega on uue tuumajaama ehitamiseks Ignalinasse olemas ka kõik eeldused ja võimalused – nii infrastruktuur kui ka töötajad ning kohaliku omavalitsus toetab jaama rajamist.

Nii saigi uuendatud ning 27.jaanuaril 2007.aastal jõustunud Leedu rahvusliku energiastrateegiasse sisse eesmärk, et uus tuumajaam peaks Leedus tööle hakkama hiljemalt aastal 2015.

Selle kinnitusena võttis Leedu Seim (parlament) 28.juunil 2007 vastu tuumajaama seaduse, mille kohaselt kinnitati uue tuumajaama rajamine Leetu ning anti riiklikule energiaettevõttele Lietuvos Energija õigused tegutseda uue tuumajaama projekti riikliku investorina (vastav seadus jõustus sama aasta 4.juulil).

Lisainfo:
www.le.lt/en/main/atom
www.energia.ee

Soomes on praeguse seisuga neli tuumareaktorit, mille võimsus on kokku 2700 MW. 2007. a. toodeti tuumaenergiat kasutades 22499 GWh elektrit, mis moodustas 29 % Soome elektritoodangust. Neist kaht reaktorit asukohaga Olkiluotos omab ja opereerib Teollisuuden Voima Oy (TVO) ning kaht Loviisas - Fortum Power and Heat Oy.
 
Loviisa-1 ja Loviisa-2 on PWR tüüpi reaktorid (VVER-440, Atomenergoeksport, end. NLiit) elektrilise netovõimsusega 488 MWe kumbki. Loviisa-1 ehitust alustati 1971. a. ja ta ühendati võrku 1977.a., Loviisa-2 vastavalt 1972. a. ja 1980. a. Kummagi reaktori keskmised energiakoormusfaktorid, vastavalt 86 % ja 88 %, on kõrged. Loviisa reaktorid on kavandatud sulgeda 2030. a. paiku. 

Olkiluoto tuumajaama ehitati 860 MWe võimsusega BWR reaktorid (Asea-Atom, praegu Westinghouse Electric Sweden). Kummagi reaktori ehitus kestis umbes 4,5 aastat, Olkiluoto-1 ühendati võrku 1978. a. ja Olkiluoto-2 – 1980. a. Nende reaktorite koormusfaktorid on võrreldes Loviisa tuumajaamaga veel kõrgemad – vastavalt 92 % ja 93 %. Olkiluoto-1 ja -2 on plaanis hoida töös kuni 2040. a.

Koormusfaktorid on maailma kõrgeimate hulgas ja kinnitavad kõigi Soomes töötavate reaktorite silmapaistvat töökindlust, asjatundlikku ekspluatatsiooni ja hooldust.

Lisaks olemasolevatele ehitatakse Prantsuse firma Areva poolt viiendat reaktorit EPR (Olkiluoto-3) võimsusega 1600 MWe, selle käivitusajaks on kavandatud 2011. a. TVO ja Fortum on alustanud ka kuuenda ja seitsmenda reaktori rajamise ettevalmistusi asukohaga vastavalt Olkiluotos (Olkiluoto-4) ja Loviisas (Loviisa-3); kummagi reaktori elektriliseks võimsuseks on kavandatud 1000-1800 MWe. 2007. aasta kevadel käivitati nende reaktorite rajamiseks rahvusvaheline keskkonnamõjude hindamine (KMH).

Soome impordib peamiselt Austraalia ja Kanada uraani baasil valmistatud tuumkütust. Loviisa tuumajaamas kasutati algaastatel ka end. NLiidus valmistatud kütust ja osa kasutatud tuumkütusest saadeti sinna tagasi. Pärast seda, kui Soome seadused keelasid radioaktiivsete jäätmete ja kasutatud tuumkütuse impordi ja ekspordi, tuleb kogu jäätmekäitlus, sh vahe- ja lõppladustamine, korraldada omal maal.

Loviisa ja Olkiluoto tuumajaamade juurde on rajatud madal- ja keskaktiivsete radioaktiivsete jäätmete ladustusrajatised, kuhu 2005.a. seisuga oli ladustatud vastavalt 1300 m3 ja 4400 m3 senises ekspluatatsioonis tekkinud jäätmeid.

Kasutatud tuumkütus on praegu ladustatud kummagi tuumajaama vahehoidlas. Hinnanguliselt moodustub praeguste tuumareaktorite eluea jooksul Olkiluotos 2500 tU ja Loviisas 1000 tU kasutatud kütust. Sellele lisandub muidugi uute ehitatavate reaktorite kasutatud kütus. Nt, Olkiluoto-3 reaktor toodaks oma eluea jooksul hinnanguliselt 2000 tU kasutatud tuumkütust.

Soomes aktsepteeritud avatud tuumkütuse tsükli poliitika ei näe ette kasutatud kütuse ümbertöötlemist. Seepärast algatati kasutatud tuumkütuse sügaval maa all asuva lõppladustusrajatise kavandamist Olkiluoto tuumajaama lähedal, Erajoki omavalitsus. Sellise rajatise loomisel on Soome maailmas kõige kaugemale jõudnud. Põhimõtteline otsus lõppladustusrajatise loomiseks võeti vastu 2001. a. ja ehitustaotlus on kavandatud esitada 2016. a. Posiva Oy on juba alustanud uurimisrajatise ONKALO (Underground Characterisation and Research Facility) ehitamist ja kasutatud tuumkütuse lõppladustamise tehnoloogia väljatöötamist. Kui kõik uuringud kinnitavad ONKALO asukoha sobivust ja nõuetele vastavust, siis jätkatakse samas juba lõppladustusrajatise ehitamisega. 

Lisainfo:

www.tvo.fi

www.areva.com

www.posiva.fi

http://www.iaea.org/programmes/a2/index.html

http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2007:0565:FIN:ET:DOC

Pärast USA president Eisenhoweri revolutsioonilist kõnet „Atoms for Peace“  (http://en.wikipedia.org/wiki/Atoms_for_Peace) ÜRO peaassamblees 1953. aasta lõpus sai maailma üldsusele laiemalt teatavaks seni sõjalisel otstarbel arendatud tuumatehnoloogiate mittesõjalised otstarbed. Uued perspektiivid tuumatehnoloogia kasutamisel kutsusid üle maailma esile tuumaenergia vaimustuse, samad reaktsioonid olid tuntavad ka Soomes.

Soome esimene aatomiseaduse eelnõu esitati parlamendile juba 1955. aastal, kuid sellega kaasnesid probleemid ning seadus heakskiitu ei leidnud. Teine eelnõu, mis esitati 1957. aasta sügisel leidis kiire heakskiidu.  Nii saigi Soome 1957. aastal endale aatomienergia seaduse. Seadust on aja jooksul mitmeid kordi muudetud ja täiendatud. Toonane seadus sisaldas ainult murdosa sellest, mida võime lugeda tänasest tuumaenergiaseadusest.

Umbes samal ajal asutati Soomes ka aatomienergianõukogu, mille käsutusse anti suured majanduslikud hoovad vastavat oskusteavet ja infrastruktuure luua.

Algse aatomienergiaseadusega ehitati eksperimentaalreaktor ja neli tuumajõul töötavat jõujaama. 1970-ndatel sai selgeks, et eelkõige tuumajaama ehitamist reguleerivad õigusaktid vajavad ajakohastamist. 1977ndal kutsuti kokku komitee, mille ülesanne oli välja töötata aatomienergiaseaduse uuendused ja määrused tuumajäätmete ohutuks käitlemiseks. Uus tuumaenergiaseadus valmis kümneaastase ettevalmistusperioodi järel ning võeti Eduskunnas vastu 1987. aastal jõustudes aasta hiljem.

Uuendatud seaduse suurim eelis on  suurem selgus otsuste langetamisel ja lubade väljastamise protsessis vastavalt tuumajaamade hankeid käsitlevale põhimõttelisele otsusele. Aga ka  üldise hüvangu mõiste, kiirgusohutuskeskuse asetamine kesksele kohale sõltumatu ametliku ohutusinstantsina. Samuti ka omavalitsuste ja kodanike otsustusõiguse suurendamine, parlamendi roll otsuse langetamise protsessi viimase lülina ja tuumaohutuse uus määratlus.

Põhimõtteline otsus on selgelt poliitiline otsus. Selle langetab riiginõukogu, aga kõrgeim otsustaja on parlament, kelle pädevuses on see kas vastu võtta või tagasi lükata.
 
Ratifitseerimismenetluse käigus ei saa parlament põhimõttelist otsust ennast muuta, aga praktikas on mitmesugused ettepanekud seal siiski oma koha leidnud. Riiginõukogu põhimõttelist otsust ei saa tuumaenergiaseaduse kohaselt edasi kaevata, sest lõpliku otsuse võtab vastu parlament , tuumaenergiat puudutavate otsuste puhul  on parlamendil erandlikult administratiivorgani pädevus. 

Tuumaenergiaseadusesse toodi sisse ka täiesti uus üldise hüvangu mõiste. Selle mõistega sooviti rõhutada, et tegemist ei ole mitte juriidilistel alustel, vaid praktilistel ehk poliitilistel kaalutlustel lahendatava küsimusega. Otsustaja peab seega kogu ühiskonna huve kaaludes arvestama kõigi jaama ehitamisega kaasnevate eeliste ja ohtudega.

Põhimõtteline otsus eeldab, et omavalitsus, kus planeeritav tuumajaam peaks asuma, on sellega nõus. Seega on omavalitsusel hoovad takistada tuumajaama ehitamist oma territooriumile. See tingimusteta vetoõigus on ka üks tuumaenergiaseaduse uuendustest.

Üks ainulaadselt reguleeritud valdkond tuumaenergiaseaduses oli tuumajäätmete käitlemiseks ettevalmistumine. Seaduse järgi kogutakse raha kaubandus- ja tööstusministeeriumi juurde loodud fondi sedamööda, kuidas kütust ja teisi tuumajäätmeid koguneb. Täna on seal tallel ligi 1,6 miljardit eurot, ning igal aastal lisandub raha ka tuumaelektri müügist.

1994. aastal jõustus ka keskkonnamõjude hindamise seadus, millega kooskõlas tuleb tuumajaama ehitamise protsessi alustuseks teha keskkonnamõjude hindamine. Keskkonnamõjude hindamine ei ole otseselt seotud lubade väljastamisega, kuid vastav aruanne tuleb lisada põhimõttelise otsuse langetamise avaldusele, ning on seega siiski loa taotlemise eeletapp. Praktikas eksisteerivad keskkonna mõjude hindamise ja tuumaenergia seadus edukalt üksteist täiendades koos.

Tuumaenergeetika seadust on muudetud ka hiljemgi ja kindlasti muudetakse ka edaspidi. Üks olulisemaid seaduseparandusi toimus 1994. aasta detsembris, kui võeti vastu tuumajäätmete impordi- ja ekspordikeeld. See keeld jõustus 1996-ndal aastal. Keelu vastuvõtmise tingis ilmsiks tulnud asjaolu, et Loviisa kasutatud tuumakütust taaskasutatakse Tšeljabinskis. Samas toodeti ka plutooniumi Nõukogude Liidu tuumarelvade tarbeks.  Pärast keelu jõustumist on jäätmete käitlemine oma riigi piires moodustanud olulise osa Soome tuumaenergiaseadusandlusest. Sama keeld algatas ka Soome tuumajaamade kasutatud kütuse lõppladustamise protsessid. Tuumajäätmete lõppladustamisega spetsiaalselt selleks rajatud maa-alusesse hoidlasse plaanitakse alustada 2020. aastal.

Tuumaenergiaseaduse järgi peab tuumaenergia kasutamine olema ohutu ning see ei tohi tekitada kahju inimestele, keskkonnale ega omandile. Praktikas loetakse tuumaenergia kasutamist ohutuks, kui kasutusele on võetud vajalikud ettevaatusabinõud riski vähendamiseks praktilisest seisukohast vaadatuna piisavalt väikeseks (n-ö. ALARA põhimõte , As Low As Reasonably Achievable)

Ka täna on tuumaenergia seaduse muutmine päevakorras, seda eelkõige eelmises lõigus mainitud sätete tõttu, mis osades tõlgendustes muudaks loa andmise tuumajaama ehitamiseks võimatuks. Lisaks käivad paralleelselt tööd mitmete tuumaohutusmäärustega eesmärgiga anda neile tähtsuselt sama suur roll kui on seadustel.

Jorma Aurela artiklit refereeris Timo Tatar